Roman Kutsjuba raamatukunst ja vabagraafika

Roman Kutjuba näituse plakat7. ok­toob­rist 16. no­vemb­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Ro­man Kuts­ju­ba raa­ma­tu­kunst ja va­bagraa­fi­ka Tat­ja­na Kuts­ju­ba digitöötluses

Roman Kutsjuba (1953)
Ro­man Kuts­ju­ba (1953)

Ro­man Kuts­ju­ba (Cuţiuba) on pä­rit Moldovast.
Pä­rast Ki­šin­jo­vi (Chiși­nău) kuns­ti­koo­li lõ­pe­ta­mist asus ta õp­pi­ma Ees­ti Riik­lik­ku Kuns­ti­ins­ti­tuu­ti, mil­le lõ­pe­tas 1979. aas­tal graa­fi­ku­na. Dip­lo­mi­töö­na val­mi­nud pil­disar­ja juur­de kir­ju­tas luu­le­tu­sed El­len Niit, kes vai­mus­tus pilti­de fi­lig­raan­sest tööt­lusest ja sai ins­pi­rat­sioo­ni nen­de sü­ga­vast sisust.

Nii sün­dis luu­le­raa­mat „Sü­gis­peeg­li­mäng“ (1981).
Ühis­töö jät­ku­na il­mus 1984. aas­tal El­len Niidu kuul­de­män­gu­teks­ti­de raa­mat „Seit­se väi­ke­st kuu­lu­jut­tu“ Ro­man Kuts­ju­ba il­lust­rat­sioo­ni­de­ga. Järg­ne­sid il­lust­rat­sioo­nid raa­ma­tu­te­le J. Bla­gi­ni­na „Jää­pu­ri­kad jäid äkki vak­ka: [luu­le­tu­sed las­te­le]“ (1984), J. Pir­gu­lõ­jev „Hel­de vihm [luu­le­tu­sed las­te­le]“ (1985), J. Ficows­ki „Kaks­teist ho­bust ja neiu uju­valt saa­relt: must­las­te mui­nas­jut­te“ (1988).Ilmunud raamatud

Ees­ti-pe­rioo­dil on sün­di­nud ka ena­mik Ro­man Kuts­ju­ba va­bagraa­fi­kat (pliiat­si- ja tuš­ši­joo­nis­tused). Pal­ju aas­ta­id elas Ro­man Kuts­ju­ba Ta­pal. Tapa pe­rioo­di on Ro­man pi­da­nud oma elus väga täht­saks, loo­min­gu mõt­tes lau­sa paradiisiajaks.

2006–2008 osa­les Ro­man Kuts­ju­ba oma pliiats­joo­nis­tus­te­ga Louvre’i Sa­lon de la Na­tio­na­le des Be­aux-Arts rah­vus­va­he­lis­tel iga-aas­ta­s­tel näi­tus­tel. Tema loo­min­gut tun­nusta­ti kõi­gil aas­ta­tel 5 pa­ri­ma hul­ka va­li­mis­te­ga. Sel­le tu­le­mu­sel ar­va­ti ta Prant­su­se Kunst­ni­ke Ühen­duse liikmeks.

Ro­man Kuts­ju­ba töid ise­loo­mus­tab fi­lig­raan­ne tööt­lus ja sü­gav sisu.

Näi­tu­sel on Tat­ja­na Kuts­ju­ba poolt di­gi­töö­del­dud fo­tod Ro­man Kuts­ju­ba raa­ma­tu­il­lust­rat­sioo­ni­dest ja pliiat­si­joo­nis­tus­test ning va­lik kahe luu­le­raa­ma­tu originaalillustratsioone.
Va­bagraa­fi­ka­na sün­di­nud pliiat­si­joo­nis­tus­te ori­gi­naa­lid asu­vad kuns­ti­kol­lekt­sio­nää­ri­de ko­gu­des Sak­sa­maal, Prant­sus­maal, Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­des, Bra­sii­lias, Tür­gis jm.

Tsi­taate Ro­man Kuts­ju­ba in­terv­juust (1985):
„… Minu lem­mi­k­aas­ta­aeg on sü­gis. Eri­ti siin, Ees­tis, kus ta on pikk. Va­hel­du­vad päi­ke­se­pais­te­li­sed ja sa­ju­päe­vad. Ar­mas­tan väga vih­ma. Moldo­vast­ki mä­le­tan vih­ma­eel­set ootus­mee­le­olu, mil rää­gi­ti vaid saa­bu­vast vih­mas. Siin sa­jab va­hel lak­ka­ma­tult päe­vi ja öid. Ka val­gus on siin va­riee­ru­vam, hu­vi­ta­vam. Udu­loo­ri­des­se mä­hi­tud kuld­sed vär­vid … Kõik see kok­ku muu­dab sü­gis­ese loo­duse mui­nas­ju­tu­li­selt pi­du­likuks. Mee­le­olu võib küll nukra­või­tu olla, ent see on meel­div, ilus nukrus.“

… Lind on mõis­ta­tus, mil­le jä­li­le olen püüd­nud jõu­da. Ini­mes­tes ja lin­du­des on mi­da­gi sar­nast, ühen­da­vat. Nen­de tund­lik­kus, eru­tu­vus näiteks.“

… Kunst on oma ole­mu­selt tun­ne­tus­lik, on ala­ti ek­sis­tee­ri­nud ka es­te­ti­see­ri­tud kunst, mis nõuab abst­rakt­set mõt­le­mis­võimet ja on see­tõt­tu vä­hes­te­le mõis­te­tav. Ka kunst­ni­kul ei õn­nes­tu teis­te loo­min­gut ala­ti lõ­puni lah­ti mõ­tes­ta­da, sest hea kunst­nik loob läbi ise­en­da. Kunst täi­dab oma üles­an­de, kui pea­mi­ne ko­ha­le jõuab, kui kunst­ni­ku „oma“ ka vaa­ta­ja­te­le oma­seks saab.“