Meie valla külad
Noppeid Moe ajaloost

Amb­la ki­rikaias on rist, mil­lel silt – MOE KOOL­MEIS­TER. Ris­ti all hin­ga­vad „Jum­mala“ ra­hu­ga kaks meest: Hind­rik Hoffberg (16.01.1813–21.11.1876) ja Juhan Hoffberg (16.05.1848–11.11.1876). Ne­mad ei ol­nud esi­me­sed kool­meist­rid, kes ko­ha­lik­ke lap­si õpe­ta­sid, sest Moe koo­li asu­ta­mis­aas­taks on kir­ja­sõ­na jär­gi 1787. Veel 20. sa­jan­di al­gu­ses õp­pi­sid ko­ha­li­kud lap­sed Moe kü­la­koo­lis, mis asus Moe tee­ris­tis (esi­me­ne maja Moe kü­las). Veel 1938. aas­tal oli sa­mal ko­hal ole­va talu ni­meks Koo­li ja pe­re­me­heks seal Jaan Muusikant.

Moe mõi­sa vii­ma­sed mõis­ni­kud olid eest­la­sed. Ar­ba­ve­re mõi­sa möld­ri poeg ja ai­da­mehe tü­tar olid abi­el­lu­nud ja va­nemad ost­nud nei­le neli mõi­sat – Moe, Ein­man­ni, Saia­kop­li ja Kae­va kar­ja­mõi­sa. Sel eest­la­sest mõis­ni­kul Ja­kob Kur­ber­gil ja tema abi­kaa­sal Eli­sel (sünd Kal­jot) ol­nud neli poe­ga: Ar­ved, Eevald, Her­bert ja Vol­de­mar ning kaks tütart; Mar­ta ja Lii­dia. Neist va­nem poeg Ar­ved oli veel ko­dan­li­ku Ees­ti rii­gi päe­vil Moe mõi­sa­sü­da­me oma­nikuks. Prae­gus­te Moe pii­ri­tus­te­has­te ehi­tus­töid on ju­ha­tand üks saks­la­ne Sc­hults. Vab­ri­ku val­mi­mise jä­rel joo­nud ta pi­ke­mat aega. Lõ­puks olla ta enda vab­ri­ku lä­he­da­le jõk­ke ära upu­tand. Upu­ta­mi­ne toi­mund pil­ka­sel pi­me­dal ööl. Eemal ol­nud küll ini­me­si, need pol­la aga pi­me­duse tõt­tu mi­da­gi näi­nud. Kuul­dud ai­nult hüü­du: „Ku­rat, tule sina, su rii­ki tu­len mina!““ (Kir­ja pan­nud Maal­ber­gi Hel­mi umbes 1960. aas­tal oma ema käest kuul­dud jutu põhjal).

1716. aas­tal vii­di läbi mõi­sa­te uuri­mi­ne. Väl­ja­võ­te sel­lest ühe pere koh­ta Moe (Muddi­se) mõi­sa­le kuu­lu­nud Moe kü­last: „.. pe­re­mees Sac­ka Ber­tel 50a, tema nai­ne Gret 46a, nen­de tüt­red Liso 8a ja Gret 7a, su­la­ne Michel 40a ja tema nai­ne Eva 40a. Pe­rel oli 1 ho­bu­ne, üks härg ja kaks leh­ma. Maad oli neil 18 ad­ramaad.“ (1 ad­ra­maa on 8–12 hektarit.)

1919. aas­ta maa­sea­du­se­ga rii­gista­ti Moe mõi­sa maad ning ja­ga­ti asun­dus­talu­deks. Tar­tu raud­tee äär­de tek­kis Moe asun­dus. 1939. a oli seal 25 ma­ja­pi­da­mist. Prae­gu­ses Moe kü­las ja mõi­sa juu­res asu­va­tes pii­ri­tus­te­ha­se ma­ja­des kok­ku oli 64 ma­ja­pi­da­mist. Moest oli saa­nud suur­kü­la 89 ma­ja­pi­da­mi­se­ga. Moe asun­dust ja mõi­sa lä­bis juba mi­tu­sada aas­tat vana Vil­gu­ta-Moe-Lok­su tee. Tee ääres Moe pae­pla­too vee­rel võib veel prae­gu­gi näha mõi­sa paemur­ru, rehe- ja lub­ja­põ­le­tus­ah­ju säil­meid. Lub­ja­ki­vi la­de­me­te va­nus Moel on umbes 450 mil­jo­nit aastat.

1941. aas­ta 3. au­gus­til põ­le­ta­sid nõu­ko­gu­de hä­vi­tus­pa­tal­jo­ni ri­da­des ol­nud ko­ha­li­kud kom­mu­nist­li­kud noo­red maha Tapa kesk­lin­na. Sa­mal päe­val süü­ta­sid sa­mad me­hed Moe kü­las Kii­ge talu. Kuna sel päe­val oli tu­gev loo­de­tuul, jäi küla Ta­pa­pool­ne osa tu­lest puu­tu­ma­ta, ka­gu­pool­ne aga põ­les maa­ni maha. Talusid ha­ka­ti taas­ta­ma juba sõja ajal.

1944. aas­ta Tapa märt­si­pom­mi­ta­mis­te (Ta­pat pom­mi­ta­ti sel­lel kuul kolm kor­da) ajal saa­bus Moele hul­ga­li­selt sõ­ja­põ­ge­nik­ke Nar­va kan­dist. Nar­va linn oli sel­leks ajaks juba täie­li­kult pu­rus­ta­tud. Ma­ju­ta­mi­se­ga oli ras­kusi. Rosa­lie Sa­vo­lai­ne­ni (sõ­ja­põ­ge­nik Au­ve­rest, elab tä­ni­ni Moel) mee­nu­tus­te põh­jal olid kõik vä­he­gi pea­var­ju pak­ku­vad hoo­ned rah­vast täis. Moe mõi­sa mi­nee­ri­mi­sest põ­ge­ne­va­te saks­las­te poolt ju­tus­tab ta nii: „Rää­gi­tak­se, et Moe te­ha­se ja sil­la de­mi­nee­ris kee­gi uk­rain­la­ne. Te­ge­li­kult õpe­tas rin­gi­lip­pa­vaid poi­si­kesi sü­ti­kuid väl­ja tõm­ba­ma tões­ti kee­gi akt­sen­di­ga ees­ti keelt kõ­ne­lev mees­te­rah­vas, töö te­gid ära need sa­mad poi­sid. Minu vend oli üks neist. Vab­rik ja sild suu­de­ti pääs­ta, mõis len­das õhku.“

Mai­ni­ma­ta ei saa jät­ta Moe sü­dant ja töö­and­jat – pii­ri­tus­te­hast. Esi­me­sed and­med sel­lest, et Moe mõi­sas oli õl­le­köök, kus sel pe­rioo­dil ta­va­li­selt ka vii­na põ­le­ta­ti, on 1688. aas­ta­st. Sa­mal aas­tal Root­si ku­nin­ga kä­sul väl­ja an­tud maa­sea­dus või­mal­das maa­oma­ni­kel roh­kem oma ära­nä­ge­mist jär­gi toi­me­ta­da. Koor­mised rii­gi­le läk­sid väik­se­maks. Tä­na­vu vii­na­kuul ongi pa­ras aeg tä­his­ta­da 325 aas­ta möö­du­mist al­ko­ho­li toot­mise al­gu­sest Moel. Kes Moe mõi­sa ja vii­na­toot­mise aja­loost roh­kem tea­vet soo­vib, leiab seda Moe pii­ri­tus­töös­tuse muuseumist.

Sak­si raa­ma­tu­ko­gu Moel ootab Teilt, ar­mas lu­ge­ja, oma mä­les­tus­kil­de ko­du­kan­di elust-olust ja inimestest.

Nop­ped on pä­rit Anne Raa­va, Arne Ver­ner Kroon­mäe ja Sir­je Võsa isik­li­kest kogudest.


Sõ­nu­med nr 10408, 25. ok­too­ber 2013