Meie valla külad
Noppeid Moe ajaloost

Amb­la kirikaias on rist, mil­lel silt – MOE KOOLMEISTER. Ris­ti all hin­ga­vad „Jum­mala“ rahu­ga kaks meest: Hind­rik Hoffberg (16.01.1813–21.11.1876) ja Juhan Hoffberg (16.05.1848–11.11.1876). Nemad ei olnud esi­me­sed kool­meist­rid, kes koha­lik­ke lap­si õpe­ta­sid, sest Moe koo­li asu­ta­mis­aas­taks on kir­ja­sõ­na jär­gi 1787. Veel 20. sajan­di algu­ses õppi­sid koha­li­kud lap­sed Moe küla­koo­lis, mis asus Moe tee­ris­tis (esi­me­ne maja Moe külas). Veel 1938. aas­tal oli samal kohal ole­va talu nimeks Koo­li ja pere­me­heks seal Jaan Muusikant.

„Moe mõi­sa vii­ma­sed mõis­ni­kud olid eest­la­sed. Arba­ve­re mõi­sa möld­ri poeg ja aida­mehe tütar olid abi­el­lu­nud ja vanemad ost­nud nei­le neli mõi­sat – Moe, Ein­man­ni, Saia­kop­li ja Kae­va kar­ja­mõi­sa. Sel eest­la­sest mõis­ni­kul Jakob Kur­ber­gil ja tema abi­kaa­sal Eli­sel (sünd Kal­jot) olnud neli poe­ga: Arved, Eevald, Her­bert ja Vol­de­mar ning kaks tütart; Mar­ta ja Lii­dia. Neist vanem poeg Arved oli veel kodan­li­ku Ees­ti rii­gi päe­vil Moe mõi­sa­sü­da­me oma­nikuks. Prae­gus­te Moe pii­ri­tus­te­has­te ehi­tus­töid on juha­tand üks saks­la­ne Schults. Vab­ri­ku val­mi­mise järel joo­nud ta pike­mat aega. Lõpuks olla ta enda vab­ri­ku lähe­da­le jõk­ke ära upu­tand. Upu­ta­mi­ne toi­mund pil­ka­sel pime­dal ööl. Eemal olnud küll ini­me­si, need pol­la aga pime­duse tõt­tu mida­gi näi­nud. Kuul­dud ainult hüü­du: „Kurat, tule sina, su rii­ki tulen mina!““ (Kir­ja pan­nud Maal­ber­gi Hel­mi umbes 1960. aas­tal oma ema käest kuul­dud jutu põhjal).

1716. aas­tal vii­di läbi mõi­sa­te uuri­mi­ne. Väl­ja­võ­te sel­lest ühe pere koh­ta Moe (Muddi­se) mõi­sa­le kuu­lu­nud Moe külast: „.. pere­mees Sac­ka Ber­tel 50a, tema nai­ne Gret 46a, nen­de tüt­red Liso 8a ja Gret 7a, sula­ne Michel 40a ja tema nai­ne Eva 40a. Perel oli 1 hobu­ne, üks härg ja kaks leh­ma. Maad oli neil 1/8 adramaad.“ (1 adra­maa on 8–12 hektarit.)

1919. aas­ta maa­sea­du­se­ga rii­gista­ti Moe mõi­sa maad ning jaga­ti asun­dus­talu­deks. Tar­tu raud­tee äär­de tek­kis Moe asun­dus. 1939. a oli seal 25 maja­pi­da­mist. Prae­gu­ses Moe külas ja mõi­sa juu­res asu­va­tes pii­ri­tus­te­ha­se maja­des kok­ku oli 64 maja­pi­da­mist. Moest oli saa­nud suur­kü­la 89 maja­pi­da­mi­se­ga. Moe asun­dust ja mõi­sa läbis juba mitu­sada aas­tat vana Vil­gu­ta-Moe-Lok­su tee. Tee ääres Moe pae­pla­too vee­rel võib veel prae­gu­gi näha mõi­sa paemur­ru, rehe- ja lub­ja­põ­le­tus­ah­ju säil­meid. Lub­ja­ki­vi lade­me­te vanus Moel on umbes 450 mil­jo­nit aastat.

1941. aas­ta 3. augus­til põle­ta­sid nõu­ko­gu­de hävi­tus­pa­tal­jo­ni rida­des olnud koha­li­kud kom­mu­nist­li­kud noo­red maha Tapa kesk­lin­na. Samal päe­val süü­ta­sid samad mehed Moe külas Kii­ge talu. Kuna sel päe­val oli tugev loo­de­tuul, jäi küla Tapa­pool­ne osa tulest puu­tu­ma­ta, kagu­pool­ne aga põles maa­ni maha. Talusid haka­ti taas­ta­ma juba sõja ajal.

1944. aas­ta Tapa märt­si­pom­mi­ta­mis­te (Tapat pom­mi­ta­ti sel­lel kuul kolm kor­da) ajal saa­bus Moele hul­ga­li­selt sõja­põ­ge­nik­ke Nar­va kan­dist. Nar­va linn oli sel­leks ajaks juba täie­li­kult purus­ta­tud. Maju­ta­mi­se­ga oli ras­kusi. Rosa­lie Savo­lai­ne­ni (sõja­põ­ge­nik Auve­rest, elab täni­ni Moel) mee­nu­tus­te põh­jal olid kõik vähe­gi pea­var­ju pak­ku­vad hoo­ned rah­vast täis. Moe mõi­sa minee­ri­mi­sest põge­ne­va­te saks­las­te poolt jutus­tab ta nii: „Rää­gi­tak­se, et Moe teha­se ja sil­la demi­nee­ris kee­gi ukrain­la­ne. Tege­li­kult õpe­tas rin­gi­lip­pa­vaid poi­si­kesi süti­kuid väl­ja tõm­ba­ma tões­ti kee­gi akt­sen­di­ga ees­ti keelt kõne­lev mees­te­rah­vas, töö tegid ära need samad poi­sid. Minu vend oli üks neist. Vab­rik ja sild suu­de­ti pääs­ta, mõis len­das õhku.“

Mai­ni­ma­ta ei saa jät­ta Moe südant ja töö­and­jat – pii­ri­tus­te­hast. Esi­me­sed and­med sel­lest, et Moe mõi­sas oli õlle­köök, kus sel perioo­dil tava­li­selt ka vii­na põle­ta­ti, on 1688. aas­ta­st. Samal aas­tal Root­si kunin­ga käsul väl­ja antud maa­sea­dus või­mal­das maa­oma­ni­kel roh­kem oma ära­nä­ge­mist jär­gi toi­me­ta­da. Koor­mised rii­gi­le läk­sid väik­se­maks. Täna­vu vii­na­kuul ongi paras aeg tähis­ta­da 325 aas­ta möö­du­mist alko­ho­li toot­mise algu­sest Moel. Kes Moe mõi­sa ja vii­na­toot­mise aja­loost roh­kem tea­vet soo­vib, leiab seda Moe pii­ri­tus­töös­tuse muuseumist.

Sak­si raa­ma­tu­ko­gu Moel ootab Teilt, armas luge­ja, oma mäles­tus­kil­de kodu­kan­di elust-olust ja inimestest.

Nop­ped on pärit Anne Raa­va, Arne Ver­ner Kroon­mäe ja Sir­je Võsa isik­li­kest kogudest.

Sõnu­med nr 10/408, 25. oktoo­ber 2013