Saksi raamatukogu 95

Sak­si raa­ma­tu­ko­gu, mis asub Moel, saab 95-aas­ta­seks. Kus oleks veel so­bi­li­kum raa­ma­tu­ko­gu­päe­vi ja raa­ma­tu­ko­gu sün­ni­päe­va tä­his­ta­da ok­toob­ris ehk viinakuu,l kui Moel. On ju ko­ha­lik rah­vas tänu al­ko­ho­li toot­mis­e­le oma­le leiva laua­le saa­nud juba mi­tu­sada aas­tat. Esi­me­sed kir­ja­li­kud tea­ted al­ko­ho­li toot­mi­sest Moe mõi­sas on pä­rit 1688. aas­ta­st ehk 325 aas­tat ta­gasi. Ei ole siinkan­dis roh­kem al­ko­ho­liga pa­huk­sis ol­nuid kui mu­jal Ees­tis, pi­gem vas­tu­pi­di. Üle ka­hek­sa­küm­ne­aas­ta­seid, kes oma elu­töö Moe pii­ri­tus­te­ha­ses või Nõmm­kü­la sov­hoo­sis tei­nud, elab piir­kon­nas ka­he­küm­ne rin­gis. Siia­ni on suu­rem osa neist ka ko­ha­li­ku raa­ma­tu­ko­gu lu­ge­jad. Üle viie­küm­ne aas­ta on Sak­si raa­ma­tu­ko­gu ak­tiiv­sed lae­nu­ta­jad ol­nud Evi-Ju­lie Vald­lo, Aino Luht­ma, Lai­ne Tamm, Hil­da Pärn, Rosa­lie Sa­vo­lai­nen, Hel­vi Tamm, Juta Pee­ter­man, Mee­lis Luht­ma, Mil­vi Jõe­ots, Asta Herm, Rai­vo Met­sal­lik ning Õie Vul­la. Head lu­ge­jad ja kü­las­ta­jad, tä­nan Teid kõi­ki, sest Teie ku­jun­da­te­gi raa­ma­tu­ko­gu ilme.

Kind­las­ti hu­vi­tab, kui­das on raa­ma­tu­ko­gu Sak­sist Moele jõud­nud. Lü­hi­ke vas­tus oleks – koos ko­ha­li­ku või­mu­ga. Kui 1918. aas­tal Vi­ru­maa­le Sak­si vald loo­di, ko­hal­da­ti val­la­sek­re­tä­ri ka­bi­ne­tis paar kap­pi raa­ma­tu­te ja aja­leh­te­de jaoks, mil­le­st sek­re­tär ise neid lae­nu­tas. 1920. aas­tal moo­dusta­ti Sak­si raa­ma­tu­ko­gu selts. Selt­si jaoks eral­da­ti juba tuba vallamajas.

1950ndatel val­mis Ko­lu­ot­sa kü­las uus val­la­ma­ja, kuhu sai kodu Sak­si val­la jä­rel­tu­li­ja Sak­si kü­la­nõu­ko­gu, Pu­na­li­pu kol­hoosi kon­tor ja Sak­si raamatukogu.

1993. aas­tal moo­dusta­ti taas Sak­si vald. Kuna Moe oli val­la suu­rim asus­ta­tud koht, siis ha­ka­ti uut val­la­ma­ja siia ra­ja­ma. Sel­leks sai aad­res­sil Moe 1 tüh­jaks jää­nud kor­te­r­ela­mu. Esi­me­se­na val­mi­sid ma­jas ruu­mid raamatukogule.

2005. aas­tal ühi­nes Sak­si vald Tapa val­la­ga ning järg­misel aas­tal sai Sak­si raa­ma­tu­ko­gust Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu ha­ru­ko­gu. Ühist teed käi­me siiani.

Kõi­ge va­nem raa­mat Sak­si raa­ma­tu­ko­gu selt­si temp­liga on 1933. aas­tal Tar­tus Ees­ti kir­jan­duse selt­si kir­jas­tuse poolt väl­ja an­tud A. Mont­ge­lase „Ab­ra­ham Li­ncoln“. Raa­mat lei­ti eel­misel aas­tal Lää­ne-Vi­ru­maa kesk­raa­ma­tu­ko­gust. Hu­vi­tav on see, et teos ju­tus­tab me­hest, kes või­mu­le pää­ses tänu raa­ma­tu­te­le ja ana­lüü­si­va­le lu­ge­mise­le. Nii et, võim ja vaim jäl­le käsikäes!

Kuna val­la leht il­mub just raa­ma­tu­ko­gu­päe­va­de ajal, siis on so­bi­lik väl­ja tuua mõ­ned kat­ken­did sel­lest raamatust.

.. noor Li­ncoln tah­tis lu­ge­da. Järg­mise raa­ma­tu­na pea­le piib­lit sat­tusid tal­le kät­te Aiso­po­se val­mid. Kaua oli see ai­nu­ke ja ta os­kas seda sõna-sõ­nalt peast. Sel­lest esi­me­sest lapse­lek­tüü­rist põlv­nes Li­ncol­ni har­ju­mus, mil­le­st ta ei võõr­du­nud mehe-eas ega pre­si­den­di­na­gi: oma väi­de­te sel­gi­ta­mi­ne pea­mi­selt iga­päe­va­sest elust võe­tud juh­tu­mus­te­ga. Jah, sa­ge­li oli mõni sää­ra­ne lugu ta ai­nu­ke vas­tus ja või­ma­lus vaid­luse lõpetamiseks.“

Li­ncol­nil oli poi­si­ke­se­na ja sa­mu­ti hil­je­mi­ni­gi har­ju­mus lu­ge­da kõ­vas­ti või vä­he­malt poo­le hää­le­ga. Nii ta kõ­ne­les raa­ma­tu sõ­na­de­ga nagu ise­ene­se­le ja töö­tas läbi, mida „kuu­lis“. Sel­le re­too­ri­li­se lu­ge­mis­vii­siga on se­le­ta­tav as­ja­olu, et ta mä­le­tas veel küp­se me­he­na noo­ruses loe­tud raa­ma­tu­te sisu sa­ge­li kõi­gis ük­sik­as­jus. Selle­le seltsis har­ju­mus maha kir­ju­ta­da ja pähe õp­pi­da neid koh­ti, mis tal­le eri­ti meeldisid.“

Pik­ka iga, pal­ju raa­ma­tu­id, mis lu­ge­ja­te­le mee­le jä­re­le, roh­kem kaas­aeg­seid lu­ge­mis­või­ma­lu­si, kü­las­ta­ja­te jaoks soo­ja tuba ja loo­mu­li­kult roh­kem raha, et kõi­ke eel­öel­dut ellu viia, Sul­le, Sak­si raamatukogu!

Soo­vib Sir­je Võsa, Sak­si raamatukoguhoidja


Sõ­nu­med nr 10408, 25. ok­too­ber 2013