Saksi raamatukogu 95

Sak­si raa­ma­tu­ko­gu, mis asub Moel, saab 95-aas­ta­seks. Kus oleks veel sobi­li­kum raa­ma­tu­ko­gu­päe­vi ja raa­ma­tu­ko­gu sün­ni­päe­va tähis­ta­da oktoob­ris ehk viinakuu,l kui Moel. On ju koha­lik rah­vas tänu alko­ho­li toot­mis­e­le oma­le leiva laua­le saa­nud juba mitu­sada aas­tat. Esi­me­sed kir­ja­li­kud tea­ted alko­ho­li toot­mi­sest Moe mõi­sas on pärit 1688. aas­ta­st ehk 325 aas­tat tagasi. Ei ole siinkan­dis roh­kem alko­ho­liga pahuk­sis olnuid kui mujal Ees­tis, pigem vas­tu­pi­di. Üle kahek­sa­küm­ne­aas­ta­seid, kes oma elu­töö Moe pii­ri­tus­te­ha­ses või Nõmm­kü­la sov­hoo­sis tei­nud, elab piir­kon­nas kahe­küm­ne rin­gis. Siia­ni on suu­rem osa neist ka koha­li­ku raa­ma­tu­ko­gu luge­jad. Üle viie­küm­ne aas­ta on Sak­si raa­ma­tu­ko­gu aktiiv­sed lae­nu­ta­jad olnud Evi-Julie Vald­lo, Aino Luht­ma, Lai­ne Tamm, Hil­da Pärn, Rosa­lie Savo­lai­nen, Hel­vi Tamm, Juta Pee­ter­man, Mee­lis Luht­ma, Mil­vi Jõe­ots, Asta Herm, Rai­vo Met­sal­lik ning Õie Vul­la. Head luge­jad ja külas­ta­jad, tänan Teid kõi­ki, sest Teie kujun­da­te­gi raa­ma­tu­ko­gu ilme.

Kind­las­ti huvi­tab, kui­das on raa­ma­tu­ko­gu Sak­sist Moele jõud­nud. Lühi­ke vas­tus oleks – koos koha­li­ku või­mu­ga. Kui 1918. aas­tal Viru­maa­le Sak­si vald loo­di, kohal­da­ti val­la­sek­re­tä­ri kabi­ne­tis paar kap­pi raa­ma­tu­te ja aja­leh­te­de jaoks, mil­le­st sek­re­tär ise neid lae­nu­tas. 1920. aas­tal moo­dusta­ti Sak­si raa­ma­tu­ko­gu selts. Selt­si jaoks eral­da­ti juba tuba vallamajas.

1950ndatel val­mis Kolu­ot­sa külas uus val­la­ma­ja, kuhu sai kodu Sak­si val­la järel­tu­li­ja Sak­si küla­nõu­ko­gu, Puna­li­pu kol­hoosi kon­tor ja Sak­si raamatukogu.

1993. aas­tal moo­dusta­ti taas Sak­si vald. Kuna Moe oli val­la suu­rim asus­ta­tud koht, siis haka­ti uut val­la­ma­ja siia raja­ma. Sel­leks sai aad­res­sil Moe 1 tüh­jaks jää­nud kor­te­r­ela­mu. Esi­me­se­na val­mi­sid majas ruu­mid raamatukogule.

2005. aas­tal ühi­nes Sak­si vald Tapa val­la­ga ning järg­misel aas­tal sai Sak­si raa­ma­tu­ko­gust Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu haru­ko­gu. Ühist teed käi­me siiani.

Kõi­ge vanem raa­mat Sak­si raa­ma­tu­ko­gu selt­si temp­liga on 1933. aas­tal Tar­tus Ees­ti kir­jan­duse selt­si kir­jas­tuse poolt väl­ja antud A. Mont­ge­lase „Abra­ham Lincoln“. Raa­mat lei­ti eel­misel aas­tal Lää­ne-Viru­maa kesk­raa­ma­tu­ko­gust. Huvi­tav on see, et teos jutus­tab mehest, kes või­mu­le pää­ses tänu raa­ma­tu­te­le ja ana­lüü­si­va­le luge­mise­le. Nii et, võim ja vaim jäl­le käsikäes!

Kuna val­la leht ilmub just raa­ma­tu­ko­gu­päe­va­de ajal, siis on sobi­lik väl­ja tuua mõned kat­ken­did sel­lest raamatust.

„.. noor Lincoln tah­tis luge­da. Järg­mise raa­ma­tu­na pea­le piib­lit sat­tusid tal­le kät­te Aiso­po­se val­mid. Kaua oli see ainu­ke ja ta oskas seda sõna-sõnalt peast. Sel­lest esi­me­sest lapse­lek­tüü­rist põlv­nes Lincol­ni har­ju­mus, mil­le­st ta ei võõr­du­nud mehe-eas ega pre­si­den­di­na­gi: oma väi­de­te sel­gi­ta­mi­ne pea­mi­selt iga­päe­va­sest elust võe­tud juh­tu­mus­te­ga. Jah, sage­li oli mõni sää­ra­ne lugu ta ainu­ke vas­tus ja või­ma­lus vaid­luse lõpetamiseks.“

„Lincol­nil oli poi­si­ke­se­na ja samu­ti hil­je­mi­ni­gi har­ju­mus luge­da kõvas­ti või vähe­malt poo­le hää­le­ga. Nii ta kõne­les raa­ma­tu sõna­de­ga nagu ise­ene­se­le ja töö­tas läbi, mida „kuu­lis“. Sel­le retoo­ri­li­se luge­mis­vii­siga on sele­ta­tav asja­olu, et ta mäle­tas veel küp­se mehe­na noo­ruses loe­tud raa­ma­tu­te sisu sage­li kõi­gis üksik­as­jus. Selle­le seltsis har­ju­mus maha kir­ju­ta­da ja pähe õppi­da neid koh­ti, mis tal­le eri­ti meeldisid.“

Pik­ka iga, pal­ju raa­ma­tu­id, mis luge­ja­te­le mee­le järe­le, roh­kem kaas­aeg­seid luge­mis­või­ma­lu­si, külas­ta­ja­te jaoks soo­ja tuba ja loo­mu­li­kult roh­kem raha, et kõi­ke eel­öel­dut ellu viia, Sul­le, Sak­si raamatukogu!

Soo­vib Sir­je Võsa, Sak­si raamatukoguhoidja

Sõnu­med nr 10/408, 25. oktoo­ber 2013