Saksi raamatukogu 95

Sak­si raa­matukogu, mis asub Moel, saab 95-aas­taseks. Kus oleks veel so­bi­likum raa­matukogupäe­vi ja raa­matukogu sün­nipäe­va tähis­ta­da ok­too­bris ehk viinakuu,l kui Moel. On ju ko­ha­lik rah­vas tänu alko­holi toot­mise­le oma­le lei­va lauale saanud juba mi­tu­sa­da aa­s­tat. Es­imesed kir­ja­likud teat­ed alko­holi toot­mis­est Moe mõisas on pärit 1688. aas­tast ehk 325 aa­s­tat tagasi. Ei olé si­inkan­dis rohkem alko­holi­ga pahuk­sis ol­nuid kui mu­jal Eestis, pigem vas­tu­pi­di. Üle ka­hek­saküm­neaas­ta­seid, kes oma elutöö Moe pi­ir­i­tuste­has­es või Nõmmküla sovhoosis tein­ud, elab pi­irkon­nas ka­hekümne ringis. Si­iani on su­urem osa neist ka ko­ha­liku raa­matukogu luge­jad. Üle vi­iekümne aas­ta on Sak­si raa­matukogu ak­ti­ivsed laenu­ta­jad ol­nud Evi-Julie Vald­lo, Aino Luht­ma, Laine Tamm, Hil­da Pärn, Ros­alie Savolainen, Helvi Tamm, Juta Peeter­man, Meel­is Luht­ma, Mil­vi Jõeots, Asta Herm, Rai­vo Met­sal­lik ning Õie Vul­la. Head luge­jad ja külas­ta­jad, tä­nan Teid kõi­ki, sest Teie ku­jun­date­gi raa­matukogu ilme.

Kind­lasti hu­vitab, kuidas on raa­matukogu Sak­sist Moele jõud­nud. Lühike vas­tus oleks – koos ko­ha­liku võimu­ga. Kui 1918. aastal Viru­maale Sak­si vald loo­di, ko­hal­dati val­lasekretäri kabi­netis paar kap­pi raa­matute ja ajale­ht­ede jaoks, millest sekretär ise neid laenu­tas. 1920. aastal moodus­ta­ti Sak­si raa­matukogu selts. Selt­si jaoks er­al­dati juba tuba vallamajas.

1950ndatel valmis Kolu­ot­sa külas uus val­la­ma­ja, kuhu sai kodu Sak­si val­la järel­tuli­ja Sak­si külanõukogu, Punalipu kol­hoosi kon­tor ja Sak­si raamatukogu.

1993. aastal moodus­ta­ti taas Sak­si vald. Kuna Moe oli val­la su­urim asus­tatud koht, siis hakati uut val­la­ma­ja siia ra­ja­ma. Sell­eks sai aadres­sil Moe 1 tüh­jaks jäänud kor­te­re­la­mu. Es­ime­se­na valmisid ma­jas ru­umid raamatukogule.

2005. aastal ühines Sak­si vald Tapa val­la­ga ning järgmisel aastal sai Sak­si raa­matuko­gust Tapa lin­naraa­matukogu harukogu. Ühist teed käime siiani.

Kõige vanem raa­mat Sak­si raa­matukogu selt­si templi­ga on 1933. aastal Tar­tus Eesti kir­jan­duse selt­si kir­jas­tuse poolt väl­ja an­tud A. Mont­ge­lase „Abra­ham Lin­coln“. Raa­mat leiti eelmisel aastal Lääne-Viru­maa keskraa­matuko­gust. Hu­vi­tav on see, et teos ju­tustab mehest, kes võimule pääs­es tänu raa­matutele ja analüü­si­vale lugemise­le. Nii et, võim ja vaim jälle käsikäes!

Kuna val­la leht il­mub just raa­matukogupäe­vade ajal, siis on so­bi­lik väl­ja tuua mõned katk­endid sell­est raamatust.

.. noor Lin­coln tahtis luge­da. Järgmise raa­matu­na peale pi­ib­lit sat­tusid talle kätte Aiso­pose valmid. Kaua oli see ainuke ja ta os­kas seda sõna-sõnalt peast. Sell­est es­ime­sest lapse­lek­tüürist põlvnes Lin­col­ni har­ju­mus, millest ta ei võõr­dunud mehe-eas ega pres­i­den­d­i­na­gi: oma väidete sel­gi­t­a­mine peamiselt igapäevas­est elust võe­tud juh­tu­muste­ga. Jah, sageli oli mõni säärane lugu ta ainuke vas­tus ja või­malus vaid­luse lõpetamiseks.“

Lin­col­nil oli poisike­se­na ja samu­ti hiljem­i­ni­gi har­ju­mus luge­da kõ­vasti või vähe­malt poole hääle­ga. Nii ta kõne­les raa­matu sõ­nade­ga nagu isee­ne­se­le ja töö­tas läbi, mida „ku­ulis“. Selle re­too­rilise lugemisvi­isi­ga on se­le­tatav as­jaolu, et ta mäle­tas veel küpse mehena noorus­es loe­tud raa­matute sisu sageli kõigis ük­sikasjus. Sel­l­ele selt­sis har­ju­mus maha kir­ju­ta­da ja pähe õp­p­i­da neid ko­hti, mis talle er­i­ti meeldisid.“

Pik­ka iga, palju raa­ma­tu­id, mis luge­jatele meele järele, rohkem kaasaeg­seid lugemisvõi­malusi, külas­ta­jate jaoks soo­ja tuba ja loomu­likult rohkem raha, et kõike eelöel­dut ellu viia, Sulle, Sak­si raamatukogu!

Soovib Sir­je Võsa, Sak­si raamatukoguhoidja


Sõnumed nr 10408, 25. ok­toober 2013