Kodulinna mosaiik

Kodulinna müsteerium. Tatjana Kutsjuba Tatjana Kutsjuba18. no­vemb­rist 30. det­semb­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas näi­tus Ko­du­lin­na mo­saiik.

Näi­tus poe­ti­see­rib nos­tal­gili­si vaa­teid Võru lin­na va­na­de­le puu­ma­ja­de­le ja õue­de­le. Pilti­dest õh­kub ka­du­vi­ku nukrust – mit­med mä­les­tusi tul­vil ma­jad on prae­gu­seks juba lam­mu­ta­tud või tund­ma­tu­se­ni ilmet muut­nud. Tei­salt an­nab näi­tus nii võ­ru­las­te­le kui lin­na kü­lalis­te­le või­ma­lu­se vaa­da­ta Võru va­na­lin­na hoo­pis uue pil­gu­ga ja hin­na­ta sel­le miljööväärtuslikkust.

Tat­ja­na Kuts­ju­ba on põ­li­ne võ­ru­maa­la­ne, ha­ri­du­selt fi­lo­loog. Esi­me­sed kat­sed väl­jen­da­da oma mõt­teid ku­jund­li­kus vor­mis jää­vad 90-nda­te aas­ta­te al­gu­ses­se. 1993. a toi­mus esi­me­ne näi­tus Võru Ko­du­loo­muu­seu­mis. Vii­ma­sel ajal on Kuts­ju­ba ise­õp­pi­ja­na jõud­nud di­gig­raa­fi­ka paelu­vas­se maa­il­ma, mil­le kau­du on leid­nud so­bi­va väl­jun­di oma mõ­te­te, suh­tu­mis­te ja emot­sioo­ni­de teos­ta­miseks. Ta ar­mas­tab väl­ja töö­ta­da pilti­de sar­ju. See an­nab kunst­ni­ku­le või­ma­lu­se la­ha­ta sama tee­mat vär­vi ja vor­mi kau­du uuest vaa­te­nur­gast. Kuts­ju­ba tööd on mõ­tisklu­sed, dia­loo­gid iseendaga.

Sü­da­me­lä­he­da­seks tee­maks on ko­du­linn Võru oma va­na­de ma­ja­de, õue­sop­pi­de ja taga­hoo­vi­de­ga. Oma pilti­des ta­han näi­da­ta, et iga hoo­net nagu iga ini­mest­ki ümb­rit­seb oma väli. Mida va­nem on maja, seda roh­kem on ta ko­gu­nud en­das­se mä­les­tusi, sa­la­dusi, täi­tu­ma­ta igat­su­si, mis jõuavad meieni ja mõ­ju­ta­vad meid. Sel­les pei­tub­ki nos­tal­gi­li­ne igat­sus kü­las­ta­da neid pai­ku ja tun­da sü­ga­vat ra­hul­olu sel­lest, et need ko­had seo­vad meid ol­nu­ga ja an­na­vad jõu­du edasi elamiseks.

Oma töö­des toe­tun süm­bo­li­te­le. Lem­mik­süm­bo­li­teks on:

  • Tae­va­re­del – ini­m­ese elu­tee ja elua­ja süm­bol. Ro­ni­mi­ne re­de­lit möö­da on oht­lik ja ris­ki­de­ga seo­tud. Re­del on kit­sas ja sa oled seal üksi. Abi pole ku­sagilt loo­ta – tee on sinu va­lik. Aga kui oled si­hi­kin­del, jõuad eesmärgini.
  • Aja­kell – mõt­ted ajast, elust, sur­mast ja sel­lest, kuhu me või­me jõu­da pea­le lah­ku­mist mai­sest il­mast. Mõt­ted meie elu­päe­va­dest, elu etap­pi­dest ja iga­vi­ku sfää­ri­dest, mis tun­du­vad ole­vat nii kau­gel ja sa­mas nii us­ku­ma­tult lähedal.
  • Aken – “ini­me­ne, kes vaa­tab üles”, sõna “ant­ro­po­loo­gia” tõl­ge, toob minu töö­des­se akna ku­ju­ti­se, mis või­mal­dab meil sü­ga­va­malt sü­ve­ne­da seos­tes­se ole­vi­ku ja iga­vi­ku va­hel. Pil­gud tae­vas­se, tih­ti ka läbi akna, suu­na­vad meid pii­ri­tu pii­ri­tus­se ja iga­vi­ku ole­vik­ku. Ai­nult ini­me­se­le on an­tud pri­vi­leeg vaa­da­ta, mõel­da, unis­ta­da, uskuda.

Mul­le meel­dib väga J. P. Sart­re mõte, et iga kuns­ti­teos on nagu re­be­ne­nud le­he­külg kel­le­gi elust … Sama võin öel­da ka oma pilti­de koh­ta. Loo­dan, et leian en­dale mõt­te­kaas­lasi sel­le näi­tu­se kü­las­ta­ja­te hulgast.“

Tat­ja­na Kuts­ju­ba on esi­ne­nud näi­tus­te­ga Võ­rus, mit­mel pool Ees­tis, Moldo­vas ja Bra­sii­lias. Tööd on jõud­nud ka Root­si, Taa­ni, Nor­ra, USA, Ve­ne­maa ja Bra­sii­lia ko­gu­ja­te kollektsioonidesse.

Tat­ja­na Kuts­ju­ba loo­min­gut saab näi­tu­se­kü­las­ta­ja vaa­da­ta li­saks raa­ma­tu­ko­gus slai­di­prog­ram­mil ja al­bu­mi­tes, aga ka in­ter­ne­tis vee­bi­leh­te­del Krist­las­test kuns­ti­sõb­rad ja DUO Kuns­ti­ga­le­rii.

Tat­ja­na Kuts­ju­ba kon­takt: tel 5819 3727, e‑kiri