Kodulinna mosaiik

Kodulinna müsteerium. Tatjana Kutsjuba Tatjana Kutsjuba18. no­vem­brist 30. det­sem­bri­ni Tapa lin­naraa­matukogu teenin­du­sosakon­nas näi­tus Ko­dulin­na mo­sai­ik.

Näi­tus po­e­t­iseerib nos­tal­gilisi vaateid Võru lin­na vanadele pu­uma­jadele ja õuedele. Piltidest õhkub kadu­viku nukrust — mitmed mäles­tusi tul­vil ma­jad on prae­guseks juba lam­mu­tatud või tund­ma­tuseni il­met muut­nud. Teisalt annab näi­tus nii võru­lastele kui lin­na külal­is­tele või­maluse vaa­da­ta Võru vanalin­na hoop­is uue pil­gu­ga ja hin­na­ta selle miljööväärtuslikkust.

Tat­jana Kut­sju­ba on põ­line võru­maalane, hariduselt filoloog. Es­imesed katsed väl­jen­da­da oma mõt­teid ku­jund­likus vormis jää­vad 90-ndate aas­tate al­gusesse. 1993. a toimus es­imene näi­tus Võru Ko­du­loomuu­se­u­mis. Vi­imasel ajal on Kut­sju­ba iseõp­pi­jana jõud­nud digi­graafi­ka paelu­vasse maail­ma, mille kaudu on lei­d­nud so­bi­va väljun­di oma mõtete, suh­tu­miste ja emot­sioonide teostamiseks. Ta ar­mastab väl­ja töö­ta­da piltide sar­ju. See annab kun­st­nikule või­maluse la­ha­ta sama teemat värvi ja vor­mi kaudu uuest vaatenur­gast. Kut­sju­ba tööd on mõtisklused, di­aloogid iseendaga.

Sü­damelähedaseks teemaks on ko­dulinn Võru oma vanade ma­jade, õue­sop­pi­de ja taga­hoovide­ga. Oma piltides tahan näi­da­ta, et iga hoonet nagu iga in­imest­ki ümbrit­seb oma väli. Mida vanem on maja, seda rohkem on ta ko­gunud en­dasse mäles­tusi, saladusi, täi­tu­ma­ta igat­susi, mis jõuavad meieni ja mõju­tavad meid. Sell­es peitub­ki nos­tal­gi­line igat­sus külas­ta­da neid paiku ja tun­da sü­ga­vat rahu­lolu sell­est, et need ko­had seo­vad meid ol­nu­ga ja an­navad jõudu edasi elamiseks.

Oma töödes toe­tun süm­bo­litele. Lem­mik­süm­bo­liteks on:

  • Tae­vare­del – in­imese elu­tee ja elu­a­ja süm­bol. Ron­imine re­delit möö­da on oht­lik ja riskide­ga seo­tud. Re­del on kit­sas ja sa oled seal üksi. Abi pole kusag­ilt loo­ta – tee on sinu va­lik. Aga kui oled si­hikindel, jõuad eesmärgini.
  • Ajakell – mõt­ted ajast, elust, sur­mast ja sell­est, kuhu me võime jõu­da peale lahku­mist mais­est il­mast. Mõt­ted meie elupäe­vadest, elu etap­pi­dest ja igaviku sfääridest, mis tun­du­vad ol­e­vat nii kaugel ja samas nii usku­mat­ult lähedal.
  • Aken – “in­imene, kes vaatab üles”, sõna “antropoloogia” tõlge, toob minu töödesse akna ku­jutise, mis võimaldab meil sü­gava­malt süvene­da seostesse ole­viku ja igaviku va­hel. Pil­gud taevasse, ti­hti ka läbi akna, su­u­navad meid pi­ir­i­tu pi­ir­i­tusse ja igaviku ole­vikku. Ain­ult in­ime­se­le on an­tud priv­ileeg vaa­da­ta, mõel­da, unista­da, uskuda.

Mulle meeldib väga J. P. Sartre mõte, et iga kun­sti­teos on nagu rebe­nenud lehekülg kel­le­gi elust … Sama võin öel­da ka oma piltide ko­h­ta. Lood­an, et leian en­dale mõt­tekaaslasi selle näi­tuse külas­ta­jate hulgast.”

Tat­jana Kut­sju­ba on esinenud näi­tuste­ga Võrus, mit­mel pool Eestis, Moldovas ja Brasi­il­ias. Tööd on jõud­nud ka Root­si, Taani, Nor­ra, USA, Ven­e­maa ja Brasi­il­ia kogu­jate kollektsioonidesse.

Tat­jana Kut­sju­ba loomingut saab näi­tusekülas­ta­ja vaa­da­ta lisaks raa­matuko­gus slaidipro­gram­mil ja al­bu­mites, aga ka in­ter­netis vee­bile­ht­edel Krist­lastest kun­stisõbrad ja DUO Kun­sti­ga­lerii.

Tat­jana Kut­sju­ba kon­takt: tel 5819 3727, e‑kiri