Piiristatud maastikud

Ülo Josing20.03.–21.04.2014 Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Ülo Jo­sin­gu fo­to­näi­tus „Pii­ris­ta­tud maastikud“

Haa­ra­vas pil­di­kee­les ju­tus­tab au­tor mõt­le­ma­pa­ne­va loo tä­na­sest Ees­ti­maast, tema loo­du­sest ja ini­mes­test, kes siin igal sam­mul sa­tu­vad vas­ta­mi­si kõik­või­ma­li­ke kee­lu- ja kä­su­mär­ki­de­ga. Tund­li­ku sot­siaal­se när­vi­ga jääd­vus­ta­tud kaad­rid te­ki­ta­vad hin­ge ra­hu­tu igat­su­se va­ba­ma ja har­moo­ni­li­se­ma maa­il­ma järele.

Kelle­le kuu­lu­vad õhk, vesi ja maa? Kelle­le kuu­lub Ees­ti­maa? Meie loo­dus on põh­ja­mai­selt kar­ge ja kau­nis. Meil on veel säi­li­nud inim­te­ge­vu­sest rik­ku­ma­ta loo­dus­rik­ku­si, puhtaid lii­va­ran­du, põ­liseid la­asi, sel­geid met­saoja­sid, mida vä­lis­tu­ris­tid ei väsi imet­le­mast. Kas kauaks veel?

Vaa­ta­ja saab koos oma maad põh­ja­li­kult tund­va au­toriga rän­na­ta n‑ö „pii­rist pii­ri­ni“, ko­ge­da samu tun­deid mida te­mas te­ki­ta­sid kõik­jal ko­ha­tud kee­lu- ja kä­su­mär­gid, loo­dus­maas­ti­ke­le vee­tud pii­rid. Kus on see piir, kus nad hak­ka­vad ahis­ta­ma, kus nen­de hulk te­ki­tab hin­ge krii­pi­va ra­hul­ole­ma­tu­se ning rän­nak loo­duses­se ei ole enam mee­li pu­has­ta­vaks elamuseks?

Me ei tea seda, ei tea ka au­tor, aga ta on sel­le kü­si­mu­se esi­ta­nud kõi­gi­le mõis­te­ta­vas kee­les, pilti­de kee­les. Fo­to­kunst on üks kõi­ge sot­siaal­se­maid kuns­ti­lii­ke üld­se, ning sel­le va­hen­deid val­dab au­tor täius­li­kult. Siin eks­po­nee­ri­tud fo­tod on pii­ra­tud va­lik ma­hu­kast seda tee­mat puu­du­ta­vast materjalist.

Fo­tograa­fia on asen­da­ma­tu mee­dium jääd­vus­ta­maks aega, mil­les elame.