Värvi- ja avastamisrõõmu Akaa kunstnikelt
Näitused Tapa linnaraamatukogus

9. augus­tist 6. sep­temb­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gus Sei­ja Kin­na­ri kuns­ti­näi­tus ”Käsi­käes — mäles­tus­te rada­del” ning Piia Suomu-Vir­ta­ne­ni näi­tus ”Köi­de­tud raa­ma­tud ja ehted”.

Näi­tus­te ava­mi­ne 9. augus­til kell 10.30

Piia Suomu-Vir­ta­ne­ni näi­tus ”Köi­de­tud raa­ma­tud ja ehted”

Olen Piia Suomu-Vir­ta­nen, käsi­töö­har­ras­ta­ja Akaa lin­nast Soo­mest. Käsi­töö on kuu­lu­nud minu ellu väi­ke­sest pea­le, sest ka minu ema on kirg­lik käsi­töö­te­gi­ja. Olen huvi­ta­tud pea­mi­selt pärl- ja hõbe­e­he­test, raa­ma­tu­köit­mi­sest, klaa­si­tööst (enam­jaolt klaa­si­su­la­tus­tööst), lapi­tööst ja mosaii­ki­de tege­mi­sest, kuid kat­se­tan meel­sas­ti kõi­ke uut­ki. Lisaks käsi­töö­le tege­len fotograa­fiaga. Mind huvi­tab eri teh­ni­ka­te ühend­mi­ne ja jääk­ma­ter­ja­li­de taas­ka­su­ta­mi­ne. Toon näi­tu­se­le oma raa­ma­tud ning pärl- ja hõbe­eh­ted. Olen õppi­nud raa­ma­tu­köit­mist ning pär­li­tööd Akaa rah­va­üli­koo­li kur­sus­tel mit­me aas­ta jook­sul. Hõbe­e­he­te tege­mist olen õppi­nud Akaa, Val­kea­kos­ki ning Kan­kaan­pää rah­va­üli­koo­li­des. Ins­pi­rat­sioo­ni ja juhi­seid töö­deks otsin lisaks kur­sus­te­le inter­ne­tist, aja­kir­ja­dest ja raamatutest.

Raa­ma­tu­köit­mise ideed sün­nivad sage­li mõne tea­tud mater­ja­li ajen­dil, mida tahan kasu­ta­da, või põne­vast köi­te­teh­ni­ka­st. Olen innus­tu­nud pigem raa­ma­tu­te tege­mi­sest kui nei­le sisu loo­mi­sest, see­ga on minu raa­ma­tud ena­mas­ti tüh­jad. Raa­ma­tu­te tege­mi­ne on liht­salt nii vahva.
Pär­li­töö­de puhul paku­vad mul­le huvi pea­mi­selt ehted ja see, kui­das eri­ne­va­te pär­li­te vali­mise läbi tekib oma­näo­li­ne lõpp­tu­le­mus. Pär­leh­teid ma ise ei kavan­da, vaid mugan­dan val­mis juhi­seid nõn­da, et saan endale mee­le­pä­ra­se tulemuse.
Hõbe­eh­ted on minu uusim har­ras­tus. Alus­ta­sin hõbe­ket­ti­de tege­mist 2011. aas­ta sügi­sel. 2013. aas­ta suvel õppi­sin Kan­kaan­pää rah­va­üli­koo­li kur­su­sel sula­tus­kla­asi sobi­ta­mist hõbe­eh­tes­se ja siis vast tabas tõe­li­ne kirg. Hõbe­kette ma ei ole kavan­da­nud, kuid hõbe­eh­ted olen ise väl­ja mõel­nud ja see just ongi kõi­ge põne­vam, kui­das esialg­set ideed teos­ta­da. Vahel õnnes­tub pare­mi­ni, vahel vähe­ma edu­ga, vahel tuleb kavan­dit muu­ta. Hõbe­e­he­te tege­mi­ne ongi kõi­ge suu­rem väl­ja­kut­se minu har­ras­tus­te seas ja sel­les osas on mul veel väga pal­ju õppida.
Loo­dan, et minu näi­tu­se­tööd paku­vad rõõ­mu ja ins­pi­rat­sioo­ni kõi­gi­le käsitöösõpradele.

Piia Suomu-Vir­ta­nen

Sei­ja Kin­na­ri kuns­ti­näi­tus ”Käsi­käes — mäles­tus­te radadel”

Olen maa­li­kunst­ni­k/juuk­sur-sti­list Sei­ja Han­ne­le Kin­na­ri. Sün­di­sin 3. augus­til 1946 Akaas Kylmä­kos­kis (Soo­me). Igat­sus ilu ja kuns­ti järe­le sai algu­se juba noo­ruses, aga alles täis­kas­va­nueas võt­tis asi konk­reet­se­ma kuju. Minu kuns­ti­õpin­gud alga­sid 1981. aas­tal Tam­pe­re rah­va­üli­koo­lis ja mõne aas­ta pärast kan­di­dee­ri­sin 4‑aastasesse Pirk­ka­la maa­li­kuns­ti­koo­li. Hil­jem olen läbi­nud maa­li­kuns­ti ja kuns­ti­aja­loo õppekava.
Minu elus on het­kel saa­nud täht­saks krist­lus ja piib­li sõnum ning sel­lest sõnu­mist ammu­tan­gi sage­li oma maa­li­de tee­mad, olen süven­da­nud oma tead­mi­si ka krist­li­ku kuns­ti loen­gu­tel. See minu näi­tus ”Käsi­käes — mäles­tus­te rada­del” koos­neb ela­tud elu rada­dest, jumala loo­dud loo­du­sest ning krist­lusest kuns­ti ja luu­le vahenditega.
Olen tänu­lik, et võin veel pen­sio­nieas­ki tegel­da oma kahe unistusteametiga.

Tere tule­mast tut­vu­ma minu loo­min­gu­ga soo­vi­tu­se saa­tel: kõn­ni koos minu­ga met­sa­tuk­ka­des, len­da lin­du­de ja ing­li­te tii­vul, sukel­du minu fan­taa­sia­maa­il­ma ja lase oma mõte­tel vabalt voo­la­ta. Minu näi­tu­sel võid koge­da mõn­da­gi oota­ma­tut. See­ga – tere tule­mast minu kunstiretkele.

Soo­vib Sei­ja Kinnari