Öine jalutuskäik

Viive Noor "Alice. It's Always Tea-Time" Viive Noor "Armastusepuu"25. sep­temb­rist 30. ok­toob­ri­ni Tapa lin­na­raa­ma­tu­ko­gu tee­nin­dus­osa­kon­nas Vii­ve Noo­re graa­fi­ka­näi­tus „Öine ja­lu­tus­käik“.

Üle kõi­ge meel­dib Vii­ve Noo­re­le (1955) il­lust­ree­ri­da las­te­raa­ma­tu­id, kuid ta te­ge­leb ka graa­fi­ka, ak­va­rell­maa­li ja muu­ga. Sel­lel näi­tu­sel ongi väl­jas au­to­ri graa­fi­ka­tööd, mis on vii­ma­sel ajal val­mi­nud mit­me­te ko­dus­te ja ka rah­vus­va­he­lis­te näi­tus­te tar­vis. Osa­de pilti­de alu­seks on ol­nud kir­jan­dus­teo­sed, sa­mas pole pil­did ot­se­selt min­gi konk­reet­se raa­ma­tu il­lust­rat­sioo­nid. Aga idee on läi­nud kir­jan­du­sest rän­da­ma ja edasi are­ne­nud – nii on pal­jud Vii­ve tööd al­gu­se saanud.

Viive NoorVii­ve Noor:

Olen sün­di­nud kau­nis kesk­aeg­ses han­sa­lin­nas Tal­lin­nas. Siin, mere kal­dal, on minu kodu. Sün­di­sin 7. ok­toob­ril 1955. Va­ne­ma­te ääre­lin­na maja asus suu­re aia kes­kel, ra­bad ja met­sad lä­he­dal. Mi­nust pidi saa­ma maa­de­avas­ta­ja. Igal ju­hul pidi

tu­le­va­ne elu­kut­se ole­ma seo­tud loo­duse ja loo­ma­de­ga. Läks aga teisiti …

Ühel het­kel muu­tus joo­nis­ta­mi­ne täht­sa­maks kui kõik muu ja koo­liks sai Ees­ti Kunstiakadeemia.

Õp­pi­sin moo­di (fas­hion de­sign) ja õpin­gud lõ­pe­ta­sin aas­tal 1981 cum laude kahe dip­lo­mi­töö­ga – mood ja graa­fi­ka (las­te­raa­mat).

Sel­lest ajast ala­tes olen te­ge­le­nud kuns­ti­ga ja pole het­ke­gi kahetsenud.

Üle kõi­ge ar­mas­tan il­lust­ree­ri­da las­te­raa­ma­tu­id, aga sel­le kõr­val olen te­ge­le­nud väi­ke­st vii­si ka graa­fi­ka, ak­va­rell­maa­li ja muuga.

Olen osa­le­nud ligi 300 näi­tu­sel Ees­tis, Ar­gen­tii­nas, Aust­rias, Bel­gias, Co­lom­bias, Hii­nas, His­paa­nias, Iraa­nis, Itaa­lias, Jaa­pa­nis, Ju­goslaa­vias, Lee­dus, Lõu­na-Ko­reas, Lä­tis, Poolas, Prant­sus­maal, Root­sis, Sak­sa­maal, Slo­vak­kias, Soo­mes, Šveit­sis, Un­ga­ris ja Venemaal.

Isi­ku­näi­tusi 48, neist 36 Ees­tis, 7 Soo­mes, 3 Sak­sa­maal ja 2 Venemaal.

Olen saa­nud elu jook­sul üsna pal­ju au­hin­du nii Ees­tis kui mu­jal maa­il­mas. Iga tun­nus­tus teeb rõõ­mu. Aga mida va­nemaks ini­me­ne saab, seda vä­hem lä­heb kor­da vä­li­ne sära ja seda olu­li­se­maks muu­tub see, et ise oma töö­ga ra­hu­le jääd. Pa­raku juh­tub seda vii­mast harva …

Minu tööd asu­vad Ees­ti Rah­vus­raa­ma­tu­ko­gu kuns­ti­ko­gus, Ees­ti Las­te­kir­jan­duse Kes­ku­se kuns­ti­ko­gus, Hi­ro­ko Mori & Stasys Museum’i ko­gus Jaa­pa­nis ja pal­ju­des era­ko­gu­des üle maailma.

Ar­mas­tan kõi­ke head ja ilu­sat, minu töö on mul­le üli­täh­tis. Maa­ilm on ime­li­ne ja elu ela­mist väärt.“