Viktorija ehted

Näitus "Viktorija ehted"7. sep­temb­rist 20. no­vemb­ri­ni Jä­ne­da raa­ma­tu­ko­gus näi­tus „Vik­to­ri­ja eh­ted“.

Viktorija Lillemets

VIK­TO­RI­JA LILLEMETS
(sün­di­nud 1967 Kärd­las, Hiiumaal)

Mä­le­tan end väi­ke­se tüd­ru­ku­na ju­vee­li­poes. Olin ema või va­naema käe­kõr­val, lett ehe­te­ga oli sil­ma­dest kõr­ge­mal. Mee­nu­vad nen­de arut­lused, mis on mait­se­kas, mis ei ole. Hil­jem, kui ula­tusin le­ti­ni oli olu­kord hoo­pis põ­ne­vam – see oli tõ­si­ne uuri­mus. Lap­se­na ei osa­nud ma unes­ki näha olu­kor­da, et mina ise võik­sin ku­na­gi eh­teid teha.
Nel­jandas klas­sis pi­di­me va­li­ma uuri­mu­seks min­gi eri­ala, mil­le koh­ta ko­gu­da ma­ter­ja­li – mina va­li­sin mööb­li pro­jek­tee­ri­mise. Viien­das klas­sis hu­vi­tusin ke­raa­mi­kast, käi­sin ke­raa­mi­ka rin­gis. Kuuen­das klas­sis as­tusin Klai­pe­da Las­te Kuns­ti­koo­li, kus käi­sin neli aas­tat. Kesk­koo­li lõ­pus leid­sin uue ar­mas­tuse – kla­asi ning tead­sin juba täp­selt, et tu­len Ees­tis­se seda eri­ala õp­pi­ma. Saa­tu­se tah­tel õp­pi­sin hoo­pis Me­tall­ehis­töö ka­teed­ris ja olen ju­hu­se­le väga tänulik.
1993. aas­tal lõ­pe­ta­sin Tal­lin­na Kuns­ti­üli­koo­li, dip­lo­mi­töö ju­hen­da­jaks oli Lei­li Kuld­kepp. Pea­le lõ­pe­ta­mist olin pal­ju aas­ta­id va­ba­kut­se­li­ne. Ala­tes 2007 aas­ta­st olen ame­tis pe­da­goo­gi­na, kuid me­tal­li­tööd teen ikka edasi. Ena­mas­ti ka­su­tan hõ­be­dat. Eh­ted, mida teen, pea­vad har­mo­nee­ru­ma kand­ja­ga, et tal ku­na­gi ei te­kiks neid kan­des eba­mu­ga­vat tun­net. Nad pea­vad ole­ma kand­ja head sõb­rad igas olu­kor­ras. Meel­sas­ti kom­bi­nee­rin koos hõ­be­da­ga kive, me­re­vai­ku, kla­asi, tekstiili.