Tiina Alver

Ühe telekunstniku tegemised läbi kolmekümne ühe aasta

Tii­na Alver on enda sõnul sün­di­nud suh­te­li­selt kar­mil ajal, 1951. aas­tal. “Koo­li­teed alus­ta­sin roman­ti­li­ses mõi­sa­koo­lis Har­mis. 1967. aas­ta keva­del, pärast 8. klas­si, saa­tis kee­gi tund­ma­tu, kes on süü­di sel­les, et minust kunst­nik sai, mul­le kut­se Tar­tu Kuns­ti­koo­li eksa­mi­te­le. Sel­le elu­koo­li lõpe­ta­mise järel oli ainus tee min­na kuns­ti­ins­ti­tuu­ti, kus lõpe­ta­sin graa­fi­ka eri­ala 1980. aas­tal. Sealt suu­na­ti mind juba Ees­ti Tele­vi­sioo­ni, ja osa minu järg­mise kol­me­küm­ne ühe aas­ta tege­mis­test on näi­tu­sel näha,” rää­kis Alver “Need pil­did, mis on näi­tu­seks rit­ta pan­dud, väl­jen­da­vad ühte osa Ees­ti Tele­vi­sioo­ni aja­loost, Ees­ti Tele­vi­sioo­ni kul­tuu­rist, Ees­ti Tele­vi­sioo­ni loost”, ütles ERR juha­tu­se esi­mees Mar­gus Allikmaa.

Kunst­ni­ke Liidu pre­si­dent Jaan Elken tun­nis­tas, et tal­le on Alve­ri töö­de esit­lus ülla­tav. “Ma ei tead­nud, et kõi­ki­de tädi Rut­hi saa­de­te juu­res on ala­ti Tii­na Alver olnud, ja ei tead­nud, et ta nii pikalt on Ees­ti Tele­vi­sioo­nis tööl olnud,” ütles Elken. “Fil­mis ja vahest ka teles on nii, et kui sa ei mär­ka muu­si­kat ega kesk­kon­da ehk kunst­ni­ku tööd, siis on heli­loo­ja või kunst­ni­ku töö väga hea olnud. Pro­fes­sio­naal peaks seda kõi­ke kind­las­ti mär­ka­ma. Me ela­me kunst­ni­ke kujun­da­tud maa­il­mas. On hea, et tele­kunst­ni­ku roll on too­dud var­just väl­ja,” mär­kis Elken.

Tele­pro­dut­sen­di ja režis­söö­ri Rai­vo Suvis­te sõnul on Alve­ri tee­ne vaa­ta­ja­ile kujun­dus­te suur rea­list­lik­kus. “Tii­nal oli lavas­tuses “Salu Juhan ja ta sõb­rad” klas­si­ruum stuu­dios kujun­da­tud nõn­da, nagu stsee­nid oleks sal­ves­ta­tud päris koo­lis. Ka muu­de töö­de puhul (Kodu keset lin­na) on Tii­nal oskus luua ruu­mi elu, pil­dis ei pais­ta lavas­ta­tud ole­mi­ne — kujun­dused koos­ne­vad pisias­ja­dest, emot­sioo­ni­st, tun­ne­test. Nagu ini­me­sed toi­me­tak­sid tege­li­kult seal iga­päe­va­selt. Tii­na on väga paind­lik, ta tuleb lavas­ta­ja mõt­te­ga kaa­sa, arves­tab kaa­me­ra­töö­ga, võt­te­kohta­de­ga, arves­tab ope­raa­to­ri, lavas­ta­ja­ga. Ja ini­me­se­na on ta ääre­tult süm­paat­ne,” rää­kis Suviste.

Režis­söör-lavas­ta­ja Vil­ja Nyholm-Pal­mi arva­tes ise­loo­mus­tab Alve­rit pii­ri­tu ande­kus ja hea mait­se. “Need oma­du­sed ei luba­nud tal­le kuna­gi libas­tu­mi­si, mida tol­le aja tel­jel ikka aeg-ajalt ette tuli. Kui lavas­tuse puhul and­sin märk­sõ­nad tege­las­te kui ka situat­sioo­ni­de ning inter­jöö­ri ise­loo­mus­ta­miseks, siis või­sin kin­del olla, et sain ala­ti veel pare­ma kui ooda­ta oska­sin — 120 prot­sen­ti ja hea tuju pea­le selle.”

Koos­ta­ja: Ees­ti Rahvusringhääling