Evi Tihemets

Evi Ti­he­mets on sün­di­nud 21. au­gus­til 1932. a Ta­pal. Ta lõ­pe­tas 1958. a ERKI ning on see­jä­rel töö­ta­nud va­ba­kut­se­li­se kunst­ni­ku­na. Ta on loo­nud nii pi­sigraa­fi­kat, port­ree­sid kui ka mo­nu­men­taal­seid suur­vor­me, il­lust­ree­ri­nud raa­ma­tu­id, ku­ju­ta­nud nii loo­dust kui ka töös­tus­maas­tik­ke. Ti­he­mets val­dab suu­re­pä­ra­selt kõi­ki graa­fi­ka­teh­ni­ka­id, kom­bi­nee­ri­des sa­ge­li ühel lehel nii vär­vi­trük­ki, söö­vi­tust, kuiv­nõe­la kui ka li­tograa­fiat. Kunst­nik­ku hu­vi­tab vorm ja struk­tuur, loo­duses esi­nev lüü­ri­ka. Kõi­ge enam ongi teda ins­pi­ree­ri­nud just meie põh­ja­mai­ne kar­ge loo­dus ja meri. Näi­tus­tel osa­leb E. Ti­he­mets pi­de­valt ala­tes 1958. aas­ta­st. Tema töid on eks­po­nee­ri­tud nii Ees­tis kui ka pal­ju­des välisriikides.

Evi Ti­he­mets on sün­ni­lin­na mee­nu­ta­des kir­ju­ta­nud: „Sün­di­sin Ta­pal. Oli väi­ke maja ro­he­li­ses ja pi­sut tah­ma­ses lin­nas. Õn­neks oli aed mar­ja­põõ­sas­te, õu­na­puu­de ja pik­ka­de maa­si­ka­pee­nar­de­ga. Oli ka kar­tu­li­põld, kus va­hel ka mõni muu vili kas­vas. Tee­ra­da ma­ja­ni ääris­ta­sid valged flok­sid. Ema ar­mas­tas lil­li, aga va­naema tea­dis pal­ju met­sa­tai­me­dest ja os­kas neid kasutada.
Val­ge­jõe org kodu lä­he­dal oli tore män­gu­maa. Lub­ja­rik­kail kün­gas­tel kas­vas pal­ju lil­li, eri­ti meel­di­sid ane­moo­nid ja mit­me­vär­vi­li­sed kas­si­kä­pad. Ke­va­del män­gi­si­me suur­tes kul­ler­ku­pu­väl­ja­des pei­tust ja ujumist.
Täh­tis oli isa sün­ni­ko­du Män­ni­ku kü­las. Talu üm­ber olid tu­me­dad kuu­se­met­sad ja he­le­dad päi­ke­se­li­sed vil­ja­põl­lud. Põl­lu­peen­ralt sai kor­ja­ta lil­le­kim­pe – ruk­ki­lil­li ja pu­na­seid moo­ne. Minu lap­se­põlv oli täis värve“.

Evi Ti­he­met­sa vii­ma­se­aeg­ne kunst si­sal­dab sa­ge­dasi ta­ga­si­vaa­teid vara­semas­se. Nii ka Ta­pa­le pü­hen­da­tud töö „Pü­hen­dus Ta­pa­le“ (2012, di­gi­trükk), mis val­mis sel­lel aas­tal spet­siaal­selt raa­ma­tu „Pints­liga tõm­ma­tud lin­nad : 150 Ees­ti lin­na maa­il­mas“ tar­vis. Töö idee kas­vas väl­ja va­na­dest fo­to­dest ja nii ot­sus­tas­ki kunst­nik kan­da kor­ra­ga noo­rus­lin­na mä­les­tus­töö­le nii lil­li kui ka raud­teed. Suur tänu Evi Ti­he­met­sa­le, kes kin­kis sel­le graa­fi­li­se lehe au­to­ri­ek­semp­la­rid nii Tapa lin­na­le kui ka raamatukogule.

Näi­tu­sel on väl­jas ka E. Ti­he­met­sa ku­jun­da­tud raa­ma­tud. Graa­fik on öel­nud, et kui alus­tab vär­vi­li­se raa­ma­tu­il­lust­rat­sioo­ni te­ge­mist, ei tea ta ku­na­gi, mis­su­gu­ne on tu­le­mus. Ent kui ava­neb vär­vi­de müs­tee­rium, on edasi min­na ker­ge. Töö sün­ni­prot­sess on ala­ti ai­nu­laad­ne. Kuns­ti­te­ge­mist on Ti­he­mets võr­rel­nud la­bü­rin­dis eks­le­mi­se­ga: „Kuns­ti­te­ge­mi­ne on hüpe (mi­nek, si­se­ne­mi­ne) tund­ma­tus­se la­bü­rin­ti. Kunst­nik on eks­le­ja la­bü­rin­dis, mil­le­st ei pää­se väl­ja. Te­ge­li­kult ei ta­ha­gi me sealt väl­ja. See on ah­vat­lev risk, kord põi­ga­ta ühte, kord tei­se umb­käi­ku, et jäl­le pöör­du­da uue­le tee­le ja jät­ka­ta mat­ka, sil­me ees va­he­te­va­hel kau­ge pet­li­ku val­gu­se sära – au ja kuulsus.
Oma ris­ti­mär­ki kan­des lii­gu­me möö­da kää­nu­list rada, ko­ba­des ja ot­si­des, va­hel tant­si­des, va­hel lau­lu ümise­des, ikka ise oma teed va­li­des, sel­les hir­mu­ta­vas ja võ­lu­vas la­bü­rin­dis. Oleks ju hea hoi­da peos jul­gus­tuseks lõn­ga­ke­ra, kuid ris­ki müs­tee­rium oleks ri­ku­tud ja mäng oleks vä­hem põ­nev ja ta­ga­si­teed ju kuns­tis ei ole.“

Siin­ko­hal veel­kord meie sü­da­me­st tu­lev tänu ja sü­gav kum­mar­dus kunst­nik Evi Ti­he­met­sa­le, kes tegi raa­ma­tu­ko­gu­le suu­re­pä­ra­se kin­gi­tu­se. Ni­melt, kõik näi­tu­sel ole­vad tööd jää­vad pä­rast näi­tust talle­le raa­ma­tu­ko­gu kunstikogusse.

Kers­ti Burk

(näi­tus ava­tud 10. sep­temb­rist 27. ok­toob­ri­ni 2012)