Tiina Alveri näituse poster

Tiina Alver

Ühe telekunstniku tegemised läbi kolmekümne ühe aasta

Tiina Alveri näituse posterTii­na Al­ver on enda sõ­nul sün­di­nud suh­te­li­selt kar­mil ajal, 1951. aas­tal. „Koo­li­teed alus­ta­sin ro­man­ti­li­ses mõi­sa­koo­lis Har­mis. 1967. aas­ta ke­va­del, pä­rast 8. klas­si, saa­tis kee­gi tund­ma­tu, kes on süü­di sel­les, et mi­nust kunst­nik sai, mul­le kut­se Tar­tu Kuns­ti­koo­li ek­sa­mi­te­le. Sel­le elu­koo­li lõ­pe­ta­mise jä­rel oli ai­nus tee min­na kuns­ti­ins­ti­tuu­ti, kus lõ­pe­ta­sin graa­fi­ka eri­ala 1980. aas­tal. Sealt suu­na­ti mind juba Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni, ja osa minu järg­mise kol­me­küm­ne ühe aas­ta te­ge­mis­test on näi­tu­sel näha,“ rää­kis Al­ver „Need pil­did, mis on näi­tu­seks rit­ta pan­dud, väl­jen­da­vad ühte osa Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni aja­loost, Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni kul­tuu­rist, Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni loost“, üt­les ERR ju­ha­tu­se esi­mees Mar­gus Allikmaa.

Kunst­ni­ke Liidu pre­si­dent Jaan Elken tun­nis­tas, et tal­le on Al­ve­ri töö­de esit­lus ül­la­tav. „Ma ei tead­nud, et kõi­ki­de tädi Rut­hi saa­de­te juu­res on ala­ti Tii­na Al­ver ol­nud, ja ei tead­nud, et ta nii pi­kalt on Ees­ti Te­le­vi­sioo­nis tööl ol­nud,“ üt­les Elken. „Fil­mis ja va­hest ka te­les on nii, et kui sa ei mär­ka muu­si­kat ega kesk­kon­da ehk kunst­ni­ku tööd, siis on he­li­loo­ja või kunst­ni­ku töö väga hea ol­nud. Pro­fes­sio­naal peaks seda kõi­ke kind­las­ti mär­ka­ma. Me ela­me kunst­ni­ke ku­jun­da­tud maa­il­mas. On hea, et te­le­kunst­ni­ku roll on too­dud var­just väl­ja,“ mär­kis Elken.

Te­le­pro­dut­sen­di ja re­žis­söö­ri Rai­vo Su­vis­te sõ­nul on Al­ve­ri tee­ne vaa­ta­ja­ile ku­jun­dus­te suur rea­list­lik­kus. „Tii­nal oli la­vas­tuses „Salu Juhan ja ta sõb­rad“ klas­si­ruum stuu­dios ku­jun­da­tud nõn­da, nagu stsee­nid oleks sal­ves­ta­tud pä­ris koo­lis. Ka muu­de töö­de pu­hul (Kodu ke­set lin­na) on Tii­nal os­kus luua ruu­mi elu, pil­dis ei pais­ta la­vas­ta­tud ole­mi­ne – ku­jun­dused koos­ne­vad pi­sias­ja­dest, emot­sioo­ni­st, tun­ne­test. Nagu ini­me­sed toi­me­tak­sid te­ge­li­kult seal iga­päe­va­selt. Tii­na on väga paind­lik, ta tu­leb la­vas­ta­ja mõt­te­ga kaa­sa, ar­ves­tab kaa­me­ra­töö­ga, võt­te­kohta­de­ga, ar­ves­tab ope­raa­to­ri, la­vas­ta­ja­ga. Ja ini­me­se­na on ta ääre­tult süm­paat­ne,“ rää­kis Suviste.

Re­žis­söör-la­vas­ta­ja Vil­ja Ny­holm-Pal­mi ar­va­tes ise­loo­mus­tab Al­ve­rit pii­ri­tu an­de­kus ja hea mait­se. „Need oma­du­sed ei lu­ba­nud tal­le ku­na­gi li­bas­tu­mi­si, mida tol­le aja tel­jel ikka aeg-ajalt ette tuli. Kui la­vas­tuse pu­hul and­sin märk­sõ­nad te­ge­las­te kui ka si­tuat­sioo­ni­de ning in­ter­jöö­ri ise­loo­mus­ta­miseks, siis või­sin kin­del olla, et sain ala­ti veel pa­re­ma kui ooda­ta os­ka­sin – 120 prot­sen­ti ja hea tuju pea­le selle.“

Koos­ta­ja: Ees­ti Rahvusringhääling